Prindi

Annetamisest ja annetuste kogumisest

Lühike juhendmaterjal annetamisest ja annetuste kogumisest:

  • Mõisted
  • Milleks ja kellele annetamine?
  • Kuidas koguda annetusi?
  • Mida küsida enne annetamist?
  • Aruanded, maksundus, tagasiside.

Lühike juhendmaterjal annetamisest ja annetuste kogumisest.

Mõisted

Annetus (ingl donation) on vabatahtlik rahaline või muu kingitus, millega ei kaasne kohustusi, vastuteenet või teenuse osutamist. Annetus võib olla sihtotstarbeline.

Annetuste kogumine (ingl fundraising), ka korjandus, on tegevused vabatahtlike toetuste otsimisel ja saamisel.

Heategevus (ingl charity) on vabatahtlik, olukorrast tingitud ja planeerimata tegevus, mida tehakse kaastundest, sümpaatiast või tavast. Heategevus ei ole süsteemne tegevus ühiskonna muutmiseks, vaid pigem ühekordne reageering mõnele kampaaniale või nähtusele.

Filantroopia (ingl philanthropy) on teadlikult kavandatud vabatahtlik andmine ühiskonna (avalikes) huvides, mille hulka kuuluvad nii annetamine kui ka vabatahtlik töö oma kogukonna heaks.

Sponsorluseks (ingl sponsorship) võib nimetada heategevuslikku või filantroopilist tegevust, millega ettevõte soovib saada väärikat avalikku tunnustamist. Sageli on see mingi kindla tegevuse toetamine. Sponsorlussuhe sisaldab enamasti vastastikuseid kohustusi (nt. reklaamilepingu alusel) ja võib olla toetajale ettevõtlusega otseselt seotud kulu, mitte annetamine.

Milleks ja kellele annetamine?

Lisarahastuse saamine võib olla vajalik nii konkreetse probleemi lahendamiseks kui annetuse kogujal-vahendajal organisatsioonina elujõuliseks olemine.
Annetajale võib olla oluline tunda ennast väärika ühiskonna liikmena või ühiskonnaelu mõjutajana.
Eelkõige on vajalik endal läbi mõelda, et miks annetusi koguda või annetusi teha.
Vahel on hea esitada küsimusi, millele püüda ka vastata: Milles on probleem? Keda see puudutab? Kuidas seda lahendada? Mida teeb sinu ühing selle lahendamiseks? Kuidas saavad toetajad kaasa aidata?

Probleem iseenesest ei peagi olema midagi ekstravagantset või šokeerivat, aga „vähedramaatiline“ lugu ei kipu paraku ühiskonda suuremal häälel kõnetama. See ei tohi olla siiski takistuseks ega põhjuseks eesmärgist loobuda. Kõige keerulisem ongi teemade puhul, millel puudub ühiskonnas niiöelda nähtavus. Küsimus ei olegi nende ebapopulaarsuses, vaid neist ei olegi üldse räägitud, keegi ei mõista probleemi ega tea ammugi lahendusi. Niisuguse algatuse eestvedamine vajab kõvasti kannatust ja järjekindlust ning väga tarku toetajaid, kes ei lähtu emotsioonidest või teema populaarsusest ühiskonnas, vaid tegelikest probleemidest ja nende lahendamise vajadusest.

Oma sõnumi edastamiseks on tänapäeval väga palju erinevaid viise – alates käsitsikujundatud infost külaseltsi maja seinal kuni sotsiaalmeediani. Ühtegi võimalust ei tasu ära peljata, aga seejuures peab oskama ka hinnata ühe või teise reklaamikanali kasulikkust ja kulu. Viimase puhul loeb nii aeg kui otsene rahaline väljaminek, mis peab olema mõistlikus seoses oodatava annetuste laekumisega. Siiski on teatud ettevõtmisi, mille kulu võib olla suhteliselt suur, aga mis on olulised positiivse kuvandi tekitamiseks ja hoidmiseks.
Samamoodi on erinevaid võimalusi annetajate tänamiseks, mis ei tohi siiski annetajate suhtes muutuda koormavaks.

Annetuste kogumisel peab olema valmis ütlema vahel ka ei. Organisatsiooni põhimõtted, et millele, kellele ja milleks annetusi kogutakse, peaksid olema paigas, siis on ka selgem kellelt annetusi saades võib vastuollu minna oma põhimõtetega. Paljuski on see igaühe enda moraali ja tunnetuse küsimus. Seda nii annetuste saaja kui annetaja poolt vaadatuna.

Kuidas koguda annetusi?

Nii nagu muude kaupade ja teenuste puhul, on oluline teha annetamine võimalikult lihtsaks, kättesaadavaks ja inimeste harjumustele kohaseks.
Annetuse kogumisviise on maailmas palju. Siinkohal vaid kõige levinumad.

Korjanduskastid on klassikaline kogumisviis mida esineb tänapäeval suhteliselt sageli. Nende kasutamine nagu kõik sularahatehingud sisaldavad arusaadavatel põhjustel hulga riske. Maksusoodustust selline annetamine ei võimalda.

Rahakanne kontole eeldab head sõnumit ja reklaami ning arveldusarve esitlemist eelkõige oma veebilehel, e-postis, trükistel ja muudel andmekandjatel. Ja loomulikult inimese tahet võtta ette rahakande tegemine.

Selleks motiveerivaks võimaluseks on ka pangalingi loomine kodulehele, mis eeldab siiski teatud pangapoolsete teenustasude maksmist ning kõrgemat (kallimat) turvalisust kodulehel.

Igale ühendusele on ilmselt parim variant kui annetajaga suudetakse luua püsivam suhe. See tähendab ka seda, et tegemist on teadlikuma annetajaga. Ja sellise püsisuhte üks väljendustest on kahtlemata püsikorralduse tegemine. Püsikorralduse tegemiseks tuleb annetajal leida oma netipangas õige rubriik, kirjutada sinna saaja andmed, summa ja annetuste sagedus.

Annetustelefonid on tavaliselt 900-ga algavad tasulised numbrid, millele helistamisel on kindel hind – annetuse maksumus. Tegu on kuluka lõbuga, kuna numbrite riigilõivud on päris suured (üle 150 euro aastas) ja igaks juhuks sellise numbri tellimine end ära ei tasu. Kui on soov kasutada eri kõnehinnaga numbreid (nt ühele numbrile helistades annetatakse 5 eurot, teisele 25 jne), tuleb maksta igaühe eest ka eraldi aastatasusid. Lühinumbrid on veelgi kallimad.

Tekstisõnumite teel annetamine on sarnane annetusnumbritele helistamisega. Toiminguks tuleb kindlale numbrile saata kindla tekstiga SMS.

Nii eraisikud kui asutused paluvad teinekord pidulikel päevadel külalistel teha kingituste asemel annetuse mõnele vabaühendusele, lubades näiteks kingitustest kogunenule teist sama palju omalt poolt lisada. Sellega toetab nii ettevõte ise ühenduse missiooni kui aitab koguda selleks lisavahendeid ja kolmandaks tõstab ka teadlikkust vabaühendusest ning lahendatavast probleemist.

Sarnaselt toimivad heategevusoksjonid, kus mingil moel väärtuslikud asjad müüakse enampakkumisel ja tulu läheb sotsiaalseteks eesmärkideks.

Heategevuslikud kaubad-teenused võivad olla postkaardid, kellukesed ja muud pisividinad, aga ka heategevuslikud kontserdid, spordivõistlused, õnneloosid või õhtusöögid. Jälgida tuleb aga alati, et pärast tuludest kulude lahutamist midagi ka annetuseks jääks.

Sarnane annetamisviis on ka ettevõtte jaoks osa müügitulust, kus isik ostab toote-teenuse, mille hinnast näiteks 2% kantakse edasi kindlaks otstarbeks.

Rahakogumiskampaaniaid võib pidada omamoodi annetuste kogumise viisiks kus ühendatud on mitu eelpoolnimetatud võimalust. Kampaania on loomult ühekordne ning kui see saab alaliseks, siis kaotab see oma tähelepanu ja mõtte.

Kogumistööd on mõttekas siduda ka pideva koostööga. Mitmed ettevõtted, aga ka asutuste töötajate kollektiivid võivad korporatiivselt või töötajaskonnaga ühiselt midagi suurt ette võtta ning otsivad võimalust, et kellele sel aastal annetusi koguda või muul moel koostööd teha. Sellest võib alguse saada pidev koostöö.

Pärand ja testament võivad osutuda suurimateks annetusteks. Mujal maailmas suhteliselt levinud käitumisnorm ei ole saanud veel meie ühiskonna osaks. Põhjused nii subjektiivsed kui objektiivsed. Viimaste seas kindlasti nii ühiskonna üldine jõukus kui ka kapitali kogumise võimaluse vähene aeg. Nii nagu eluajal on inimesel omad eelistused, keda toetada ühiskonnas, võib ta ka testamendiga otsustada osa oma rahast, (kinnis)varast või väärtpaberitest üldisemaks hüvanguks pärandada. Testamendiga saab sätestada ka uue sihtasutuse või fondi loomise.

Mida küsida enne annetamist?

Heategevusliku ühenduse kodulehelt www.charitynavigator.org võib leida kuus küsimust, mida annetajad peaksid pärima ja millele ühendused peaksid oskama vastata.

1. Kas ühendus teavitab selgelt, kes ta on ja mida teeb?

Kui organisatsioon ei suuda selgelt välja öelda, et mis on nende missiooni ja eesmärgid, siis võib neil olla ka raskusi nende elluviimisel. Kes suudab selgitada, kes ta on ja mida üritab saavutada, sel on selgem ka siht saavutada püsivat muutust.

2. Kas ühendusel on lühi- ja pikaajalised eesmärgid?

Mõõdetamatute eesmärkidega organisatsioonid ei saa ka edu mõõta ehk kui puudub vahend, mis ütleks, kas nad on edukad, ei saa ka annetaja kindel olla, mis suunas tegutsetakse ja mis kasu on toetusest.

3. Kas ühendus teavitab edenemisest oma eesmärkide suunas?

Headest kavatsustest üksi ei piisa, et kedagi peaks toetama. Järjepidevalt peab andma teada oma tegevusest ja tulemustest.

4. Kas ühenduse programm on loogiline?

Kui annetaja ka toetab ühenduse eesmärki, mõistab probleemi ja usub tulemusse, tuleb küsida, kas sinna jõudmiseks valitud vahendid on ratsionaalsed ja tõhusad. Ühenduse tegevus võib vaid piirdudagi probleemile tähelepanu juhtimisega ning ka selles ei ole midagi halba. Peaasi, et annetaja eesmärke mõistab.

5. Kas seda ühendust saab usaldada?

Toetama ei peaks kedagi, kelle suhtes on kahtlusi või ebamugavustunne. Uurida tuleks näiteks organisatsiooni tausta äriregistrist või maksuametist, otsida infot Internetist või helistada selle juhtidele, et veenduda, kas su raha läheb õigesse kohta. See on annetaja õigus ja head ühendused aitavad ka ise igati kaasa enda usaldusväärsuse tõstmisel ja info andmisel.

6. Kas ühendust võiks pikemalt toetada?

Ühenduse toetamine võiks olla pikaajaline suhe. Arukas annetamine peaks tulenema altruismist, teadmistest ja perspektiivist, mitte hetkeemotsioonist, mis tekib telereklaami vaatamisel. Organisatsiooni(de) otsimine, keda toetada, peaks võtma ehk sama kaua aega kui sobiva partneri leidmine – vaid siis on suhe elujõuline, nagu ka muutus, mida te koos saavutada tahate.

Aruanded, maksundus, tagasiside.

Iga ühenduse huvi peaks olema anda piisavalt tagasisidet oma tegevuse kohta. Seda saab teha läbi mitmete kanalite. Selleks võib olla nii oma koduleht kui teavitamine sotsiaalmeedias.
Kindlasti on oluline riigi poolt nõutavate aruannete õigeaegne ja korrektne täitmine.
Usaldusväärsust kasvatab aastaaruannete kättesaadavus. See on kujunenud ka üheks nõudeks erinevate projektide rahastuse saamisel.

Kindlasti on tänapäeva nõue, et ühendus, mis soovib regulaarselt annetusi koguda, kuulub ka Vabariigi Valitsuse poolt kinnitavasse „Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja“. Nimekirja saamine eeldab mitmete nõuete täitmist, mis on maksuametnike teravdatud tähelepanu all:

  • ühing tegutseb avalikes huvides;
  • ühing on heategevuslik, see tähendab pakub sihtrühmale, mille toetamine tuleneb tema põhikirjast, kaupa või teenust peamiselt tasuta või muul kasumit mittetaotleval viisil või maksab sihtrühma kuuluvatele isikutele toetust;
  • ühing ei jaga oma vara või tulu ega anna materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid soodustusi oma asutajale, liikmele, juhtimis- või kontrollorgani liikmele, temale annetusi teinud isikule või sellise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele ega nimetatud isikutega seotud isikutele (abikaasale, elukaaslasele, otse- ja külgjoones sugulastele ning kõigi nende alanejatele sugulastele).
  • ühingu lõpetamise korral antakse pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist alles jäänud vara üle tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja kantud ühingule või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule;
  • ühingu halduskulud vastavad tema tegevuse iseloomule ja põhikirjalistele eesmärkidele;

Nimekirja kuulumine võimaldab nii annetuste tegijal kui kogujal saada maksusoodustusi. Samuti on see teatud garantiiks, et ühendus täidab seadustest tulenevaid kohustusi korrektselt. Kui aastaaruanded, nõutavad deklaratsioonid või maksukohustused pole õigeks ajaks esitatud või täidetud, arvatakse ühendus maksusoodustuste saajate nimekirjast välja.

Täpsemalt saab maksundusest ja maksusoodustustest ülevaadet Järvamaa Annetuskeskkonnas maksunduse teema alt.

Valev Väljaots
30.09.2012

Kasutatud materjal:
Kuidas koguda annetusi ja hoida toetajaid, Alari Rammo, EMSL & PRAXIS

Projekti rahastab regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital